Eliia Laats

Abivahendid, mis on lapsele ohtlikud!

Eelnevalt oleme kirjutanud abivahenditest, mis peaksid laspsega peres olema, ning samuti variantidest, mida võiks osta, aga mille olemasolu ei ole hädavajalik. Seekord kirjutame abivahenditest, mis on parem ostmata jätta, kuna pärsivad lapse arngut või on lausa eluohtlikud.

Mittesoovitatavad abivahendid

Beebipesad koguvad aina populaarsust ja on leidnud kasutust paljudes kodudes. Kahjuks võivad need pesad aga beebidele ohtlikud olla, kuna võivad magava lapse lämmatada. Soovitame neisse suhtuda ülima ettevaatlikkusega. Sarnast ohtu on täheldatud ka kohevate võrevoodi pehmenduste puhul.

Natukene suuremate beebidega tulevad teemaks omakorda hüppepüksid (hüppekiigud) ning käimistoolid, kus lapsel on küll lõbus, kuid mis põhjustavad lastel lihaspingeid ning koormavad liigselt lülisammast ja ka alajäsemeid, seda eriti juhul, kui neid kasutakse liiga vara või liiga palju.

Nii mõnedki emad on kasutusele võtnud pehmed kiivrid, et vähendada kukkumisega kaasnevaid ohte. Kui arstlikult ei ole lapsele määratud nimetatud kiivri kandmist, siis ei ole selleks ka mingit vajadust. Lapse lihaskonna ja koordinatsiooni arenedes jääb ka kukkumisi aina vähemaks ning lapse ohutunne areneb samuti kiiremini. Antud olukorras peaks esimene valik kiivri asemel olema hoopis arendav võimlemine.

Populaarseks on osutunud ka bumbo-istmed, mis meelitavad oma olemusega juba tibatillukesi beebisid sinna istuma panema. Tänu istme disainile püsib ka 2-kuune selles stabiilselt istumas, kuid koormus, mis langeb beebi lülisambale, on väga suur ning võib põhjustada ülepingeid või muid komplikatsioone.

Beebide ujutamiseks loodud kaelarõngad on samuti parem ostmata jätta. Ujutamisrõngaga on koormus beebi kaelalülidele väga suur, mida lapse kael ei pruugi taluda.

Kuna abivahendite meri on veel laiem, kui siin suutsime ära mainida ja kirja panna, siis küsimuste korral soovitame ühendust võtta laste füsioterapeutiga, kes oskab kindlasti nõu anda, milliseid abivahendeid valida, milliseid mitte ja mida valikul silmas pidada. FysioPai füsioterapeudid pakuvad koduse füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele nii Tallinnas kui ka Tartus.

 Kutsu füsioterapeut koju

Need abivahendid võib osta, aga ei pea!

Eelmises postituses rääkisime sellest, millised abivahendid võiksid kindlasti olemas olla. Seekord kirjutame pikemalt toodetest, mis lihtsustavad vanemate elu, aga mille kasutamisse peaks suhtuma väikese ettevaatusega.

Abivahendid, millest on kasu, aga pole hädavajalikud

Lamamistoolist võib targal kasutamisel vanematele palju abi olla. Lamamistooli võib last panna lühikeseks ajaperioodiks, selleks, et saaksid ise WC-s või duši all käia või lõunat valmistada. Pikalt või ilma praktilise põhjuste sinna last mängima panna me ei soovita. Selleks, et laps saaks füüsiliselt areneda, peab ta saama vabalt liikuda, nt põrandal.

Sageli lapsega reisides võib abi olla reisivoodist, aga kodus ei tohiks see olla lapse peamine magamisase. Reisivoodiga sarnane mängumaneež võimaldab panna laps turvaliselt piiratud alasse mängima, kuid vältimaks lapse liikumise liigset piiramist, peaks maneež olema võrdlemisi suur. Pisikesed ja vaevu võrevoodist suuremad maneežid pärsivad lapse arengut.

Kvaliteetne ja turvaline eeslükatav käimistugi võib abiks olla kõndima õppimisel. Käimistoe valikul tuleks jälgida, et see oleks õige kõrgusega, stabiilne ja pidurdussüsteemiga, vältimaks toe liiga kiiret eest äraliikumist või tagasivajumist. Samuti tuleb arvesta sellega, et käimistoe kasutusaeg on võrdlemisi lühike, ning veenduda, et kodus oleks piisavalt ruumi.

Kõhukott ja –lina on abivahendid, mis võimaldavad emadel lihtsamalt harrastada rööprähklemist. Reisides pakub see samuti mugava alternatiivi vankrile. Kandekott peaks olema kvaliteetne ja võimaldama lapsel puusadest M-asendit (ehk konnaasendit). Lina pakub erinevaid kandmisvõimalusi tänu mitmetele sidumisvõtetele. Eelistada tasuks lapse kandmist näoga lapsevanema poole, eriti alla aastaste laste puhul.

Kui rääkida veidi suurematest lastest ning saabuvast suvehooajast, siis tõukeratta asemel soovitaksime meie pigem jooksuratast (tasakaaluratast) või tavalist abiratastega jalgratast, kuna nii kasutab laps keha sümmeetrilisemalt  kui tõukerattal.

Kuna abivahendite meri on veel laiem, kui siin suutsime ära mainida ja kirja panna, siis küsimuste korral soovitame ühendust võtta laste füsioterapeutiga, kes oskab kindlasti nõu anda, milliseid abivahendeid valida, milliseid mitte ja mida valikul silmas pidada. FysioPai füsioterapeudid pakuvad koduse füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele nii Tallinnas kui ka Tartus.

 Kutsu füsioterapeut koju

Abivahendid, mis võiks kindlasti osta!

Usun, et kõik lapsevanemad on ekselnud abivahendite džunglis. Abivahendite eesmärk, nagu nimigi reedab, on konkreetse toimingu abistamine või lihtsustamine. Praeguseks on tekkinud olukord, kus emadel on valida rohkema vahel, kui tegelikult vaja oleks, ning mis veelgi kurvem – mõned abivahendid on lausa ebasoovitavad. Kuigi lapsevanemal on aeg-ajalt lihtsam laps panna käest ära lamamistooli või mängumaneeži, siis normaalseks arenguks peab laps saama vabalt liikuda. Nii mõnigi abivahend pärsib lapse liikumist ja arengut ning meie nõuanne on need pigem ostmata jätta. Mõni abivahend on aga selline, mis võiks kindlasti olemas olla.

Abivahendid,  mis kindlasti peaksid olema

Turvavalisusega seotud tooted autosse ja koju on esmatähtsad. Laps on kõige kallim vara ning lapse turvavarustus peab olema kvaliteetne ja lapse vanusele ning kasvule-kaalule vastav. Võimalusel väldi turvavarustuse ostmist järelturult, see võib olla aegunud või avariiline ning ei kaitse last nii, nagu peaks. Turvahällide ja turvatoolide “parim enne” ajaga (jah, ka sellised esemed aeguvad!) saad tutvuda tootjate kodulehel. Poes olevasse valikusse suhtu samuti tähelepanelikult –  Eestis ei teostata märkimisväärset kontrolli müüdava turvavarustuse üle, nii et  poodidest ja internetist võib leida ka selliseid turvatoole ja -hälle, mis ei vasta nõuetele või on Euroopa Liidus isegi keelatud. Samuti  paneksime vanematele südamele tutvumist toote kasutusjuhendiga. Valesti kinnitatud turvavarustus muudab turvahälli või -tooli kasuteguri halvimal juhul täiesti olematuks. Lisaks rõhutaksime, et turvahäll ei ole mõeldud kasutamiseks vankrina ega magamisasemena.

Ohtusabinõud kodus. Umbes kuuenda elukuu paiku muutub kodude turvalisus väga oluliseks, kuna lapsed hakkavad roomama ning pisikesed sõrmed on väga varmad kõike haarama, urgitsema ja suhu panema.  Vajalik on kinni katta pistikupesad, mille tarbeks on olemas eraldi plastikust turvelemendid; vooluvõrgust tuleks eemaldada kõik juhtmed, mis pole parasjagu kasutusel; lapsele ohtlikud kemikaalid lukustada kappi, mille tarbeks on olemas valik erinevaid beebilukke kapiustele ja sahtlitele; tulekolded ja trepid tasuks turvaväravate või -aedadega piirata; ning teravad laua- ja kapinurgad lapsesõbralikuks muuta nurgakaitsmete abil.

Söögitooli puhul peaks jälgima, kas seljatuge saab liigutada või mitte. Eestis alustatakse lisatoiduga 4. – 6. elukuul. Lapse füüsilist arengut vaadates tegelevad beebid selles vanuses peamiselt roomamisega ning veel ei istu. Tulenevalt ei tohiks beebisid enne istumisoskuse omandamist täisistuvasse asendisse panna ning eelistada tuleks poollamavat asendit. Tavalises söögitoolis tohiks laps istuda alles siis, kui ta suudab ise põrandal istudes mängida. Seega on  võimalus soetada söögitool, mille seljatuge saab poollamavasse asendisse liigutada. Enamasti on sellised söögitoolid aga suured ja nõuavad avarat kööki. Alternatiivina on võimalik last istumisoskuse omandamiseni toita lamamistoolis ja soetada tavaline söögitool lapse istumisoskuse tekkimisel.

Tegelustekk, mille võib poest soetada, lasta vanaemal õmmelda või asendada lihtsalt ühe mõnusa keskmisest paksema tekikesega, võimaldab sinu beebil veeta aega põrandal, mis on lapsele kõige enam arengut soodustav koht. Üheks sobivaks alternatiiviks on ka nn. puslematid.

Imetamispadja vajalikkus sõltub paljuski beebi söömisharjumustest ja ema vajadustest. Näiteks kaksikute emad on maininud imetamispadja asendamatust esimesel poolel eluaastal. Lisaks imetamisele saab imetamispatja kasutada näiteks ka treeningvahendina, asetades beebit kõhuli padjale või lastes lapsel üle padja roomata. Imetamispadja najale isuma last panna ei soovita.

Vannitamisel tuleb kindlasti abiks vanniistme kasutamine. Selline iste on mõeldud juba istuvatele lastele (tavaliselt alates 9. elukuust) ning tagab vannitamisel turvalisuse, kuna ei lase lapsel libedas vannis selili vette kukkuda.

Kuna abivahendite meri on veel laiem, kui siin suutsime ära mainida ja kirja panna, siis küsimuste korral soovitame ühendust võtta laste füsioterapeutiga, kes oskab kindlasti nõu anda, milliseid abivahendeid valida, milliseid mitte ja mida valikul silmas pidada. FysioPai füsioterapeudid pakuvad koduse füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele nii Tallinnas kui ka Tartus.

 Kutsu füsioterapeut koju

 

5 soovitust lapse esimeste jalanõude valimisel

Suur rõõm lapse esimestest sammudest asendub peagi suure küsimusega, millised jalanõud nüüd lapsele valida. Kuigi jalanõudeks on reaalne vajadus alles siis, kui laps suudab ise kindlalt kõndida ning astuda ka üle väiksemate takistuste, läheb suhteliselt kohe see jalanõude ralli lahti. Internetist ning poeriiulitelt leitav valik on muljetavaldav ning teadliku valiku langetamine nõuab aega ja süvenemist. Siinkohal tuleme teile appi ja  teeme põgusa ülevaate sellest, millele esimeste jalanõude valimisel tähelepanu pöörata.

  1. Jalanõu peab olema PARAS

esimesed jalanõud

Üldine soovitus on, et Sinu sõrm (umbes 1cm) võiks lisaks mahtuda kanna ja jalanõu vahele. Arvesta ka sellega, et lapse jalg kasvab kiirelt ning kevadel ostetud jalanõud ei pruugi enam sügisel sobida. Lapsele suur jalanõu tekitab jalale kõndimisel lisakoormust ning võib soodustada varvaste rullimist, kuna alateadlikult laps tunneb vajadust varvastega jalanõust kinni hoida, et see jalast ära ei libiseks. Väikese jalanõu puhul on jalg aga kammitsetud ning ei saa nornaalselt areneda. Nii liiga suured kui väikesed jalanõud võivad mõlemad põhjustada muutusi lapse kõnnimustris, tekitada lihaspingeid, moonutada jala kuju kui ka suurendada kukkumisohtu.

  1. Jalanõu peab olema KERGE

Kõndimine ise on kuni 2-aastasele lapsele juba üsna keerukas tegevus. Kui valida lapsele kaalult rasked jalatsid, siis peab laps päris palju pingutama, et jalgu piisavalt tõsta, et samm astuda. Tulenevalt võivad tekkida kõnnil kompensatoorsed liigutused, mis aitavad raskeid jalavarje edasi liigutada. Näiteks võivad lapsed hakata tegema kõnnil põlvetõstet või tekib hoopis jalgade lohistamist. Samuti võib välja kujuneda labajala sissepööratud asend kõnnil.

  1. Jalanõu peab olema PAINDUVA TALLAGA

Kerge jalanõu, millel on painduv tald, lubab lapse jalal ealiselt areneda ning toetab hilisemas etapis korrektsete sammufaaside kujunemist (nt kannalöök ja sealt edasi varvastele rullumine). Lisaks võimaldab painduv jalats lapse jalal endal aktiivselt liikuda, mis seeläbi vähendab astumisel tekkivat põrutust liigestele.  Jäigad jalanõud sunnivad laste jalanõuga kohanema ja kõnnimuster ei ole enam loomulik.

  1. Jalanõu peab olema UUS

Mõtle, kas Sa soovid, et jalanõu võtaks lapse jala kuju või et lapse jalg võtaks jalanõu kuju! Uh, arvestades, et japse jalg kasvab kiirelt, siis kõndima hakkamine on kulukas. Ja vahel kasvab laps jalanõust enne välja, kui ta on jõudnud seda korralikult kasutadagi. Kuid siinkohal soovitame, kui vähegi võimalik, leida võimalused uute jalanõude seotamiseks.

  1. Jalanõu võiks olla NATURAALSEST MATERJALIST

Looduslikust materjalist jalanõu laseb lapse jalal hingata. Klassikalised valikud on riie ja nahk. Samas on praegu saadaval juba väga palju alternatiivseid loodusikke materjale nagu näiteks kautšuk või ananassilehenahk.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

 Kutsu füsioterapeut koju

 

 

 

Beebi massaaž

Tunnustatud lastearst Dr Adik Levin on palju rääkinud ning kirjutanud nahk-naha-kontaktist vanema (üldjuhul ema) ja lapse vahel ning selle positiivsest mõjust sünnitusjärgses faasis. Vanemate ja lapse vaheline puudutuste keeles suhtlemisel on oluline roll lapse arengus ning Dr Levini sõnade kohaselt on beebi nahk omamoodi teletaip, mis ühendab kõiki keha organeid ja süsteeme ümbritseva maailmaga.

Julgustame kõiki vanemaid jagama enda armastust ja hoolivust lapse vastu ka puudutuste kaudu. Üheks heaks valikuks siinkohal ongi massaaž.

Ettevalmistused massaažiks

Massaaž on kvaliteetaeg Sinule ja lapsele, seega proovi leida lapse päevast rütmi arvestades aeg, mil ta on heas tujus ja rahulik.  Ennetavalt võid panna enda telefoni hääletuks või hoopis välja lülitada. Võiks vältida massaaži tegemist vahetult pärast lapse toitmist, aga samas ei tohiks tühi kõht häirida last massaaži ajal. Kui soovid, et laps pärast massaaži kergemini uinuks, võid kasutada toas juba massaaži ajal mahedamat valgustust. Samuti võib massaaži planeerida kohe pärast vanni, kuna soe vesi on pisikese lihaseid juba eelnevalt natukene lõõgastanud. Kindlasti jälgi, et ruum, kus Sa lapsega tegelema hakkad, oleks soe (seda eriti, kui laps on just vannist tulnud). Meeleolu loomiseks võid kasutada rakulikku taustamuusikat või lapsele laulda.

Beebide massaaži saab teha põrandal, voodis või süles, oluline on, et valitud koht oleks Sulle ja lapsele mugav ning turvaline.

Pane käepärast käterätik või beebitekk, millega last vajadusel katta. Abiks on kindlasti ka kuivad salvrätikud, et vajadusel eemaldada üleliigne õli või kinni püüda mõni purskkaev (poiste puhul eriti).

Üldiselt saab massaaži teha nö kuivalt, aga meie soovitame kasutada massaažiõli või –kreemi, kuna beebi nahk on väga tundlik ning otsene nahk-naha kontaktis hõõrumine võib Sinu last hoopis ärritada.

Millist massaažiõli või –kreemi valida?

Massaažiks on hea kasutada külmpressitud alusõli. Külmpressitud õlid sisaldavad nahale kasulikke mineraalaineid, rasvlahustuvaid vitamiine ja rasvhappeid. Kuni 1-aastase lapse puhul on hea kasutada magusmandli- või jojobaõli, millele võib soovi korral lisada väikses koguses nisuiduõli.

Massaaži on võimalik teha ka hea kehakreemiga. Hästi sobib kreem, milles on  suurem alusõlide sisaldus – see teeb kreemi nö hästi masseeritavaks. Oluline on silmas pidada, et kreem oleks koostiselt beebile sobiv. Mida vähem on kreemis keeruliste nimedega koostisosi, seda parem. Veel parem, kui neid seal üldse ei oleks. Kreemiga tehtav beebimassaaž võib olla heaks leevenduseks kuiva nahaga beebidele.

Läbi naha imendub inimese organismi üsna suurel määral ainetest, mida nahale kanname – umbes 60%. Seetõttu on alati mõistlik eelistada puhtaid looduslike  õlisid ja kreeme (kui need sobivad ja ei põhjusta ärritust/allergilist reaktsiooni) nii beebile kui ka endale.

Üldisemad põhimõtted beebimassaaži puhul

Kuigi kasutame terminit “massaaž”, siis tegelikult surve, mida kasutada väikelast masseerides, on õrn ning pigem sarnaneb silitustele. Ettekujutuse saamiseks võiks seda surve tugevust kirjeldada täiskasvanule tuttavalt ihupiima või kreemi kehasse määrimisena. Kindlasti ei tohiks avaldada sellist tugevat survet, nagu täiskasvanute massaažis, see võib pisikestele lihastele hoopis haiget teha.

Soovitame alustada jalgade massaažist, kuna jalad on mõne teise kehapiirkonnaga võrreldes vähem tundlikud ning samuti on Sul beebi jalgu masseerides mugav hoida pilkkontakti. Nii saate suhelda ning samaaegselt koostööd harjutada. Ole kannatlik, alguses võib harjutamine tiba aega võtta, sest need väikesed jalad tahavad siputada.

Massaaži tehes on Sinu liigutuste suund südame poole, mis tähendab, et jalgu masseerides tee silitusi varvastest reie suunas, kätel sõrmedest õla poole. Kõhul kasuta kellaosuti suunas ringseid liigutusi ja seljal liigu suunaga pepust pea poole. Kõhtu masseerides ole eriti õrn.

Massaaži surve osas soovitame tähelepanelikud olla beebi liigeste piirkonnas, kuna Sinu lapse liigesed alles arenevad. Tulenevalt on imikule massaaži tehes parem käed väga kergelt liigestest lihtsalt üle libistada ning selles piirkonnas survet üldse mitte kasutada.

Kui muretsed, et Sa ei tea uhkeid massaaživõtteid, siis tea, et lapsega südamest jagatud puudutustel on imeline vägi. Naudi seda, mida teed ja nii naudib seda kindlasti ka Sinu väikene ime!

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Teksti koostasid Eliia Laats ja Monika Mets FysioPai füsioterapeudid ning Reelika Kõiv, Rosee Natural  OÜ esindaja.

Kutsu füsioterapeut koju

Lihaste hüpertoonia ehk suurenenud lihaspinge

Sageli on kuulda perearsti hinnangut, et laps on toonuses, lihaspinge on suurenenud ning vaja on võimelda, teha massaaži või käia ujumas. Mida siiski tähendab see salapärane suurenenud lihastoonus ja miks see tekib? Kas sellega on vaja tegeleda ja kuidas Sina lapsevanemana saaksin oma last aidata?

Suurenenud lihastoonus ehk hüpertoonia väljendub tihti juba esimestel elukuudel. Algne põhjus ei olegi alati teada, kuid on leitud seoseid sünnituse kuluga ning ka lapse enda areng soodustab teatud hetkedel toonuse tõusu. Hüpertoonuse dünaamika ajas on enamasti positiivne, kuid see ei pruugi iseenesest mööduda ning võib kaasa tuua muutusi selles, kuidas laps on keha kasutab.

Imiku keha on terviklik ja lapsed näitavad eriti ilmekalt meile keha ja tunnete seost. Kui lapsel on kehas ebamugavustunne, siis ta väljendab seda nutuga ning usun, et paljud vanemad on märganud et, lapse keha läheb nuttes pingesse. Gaasivalud, hammaste lõikumine või liigne emotsionaalne stress võivad last kurnata ning süvendada lihaspingeid. Kujutage ise ette, mis tunne on, kui hammas valutab ja Sa ei tea millal või kas see lõppeb? Need on ühed näited olukordadest, kus lihastoonuse tõus on normaalne kaasuv nähtus ning taandub tavaliselt koos ärritaja möödumisega.

Lihaspinged võivad lastel suureneda ka uute füüsiliste oskuste õppimisel. Sageli on just roomama õppivad lapsed need, kes mõnikord lükkavad jalad täiesti sirgeks, lootes selliselt kuidagigi edasi liikuda.  Sellisel puhul on oluline aidata last õige roomamismustri omandamisel. Käputamisega kaasneb samuti üsna suur pinge lapse õla- ja puusavöötmele, aga tavaliselt saab lapse keha selle koormusega ise hakkama. See on võrreldav näiteks enda treeningkoormuse suurendamisega, kus keha järk-järgul harjub suuremate nõudmistega. Siinkohal on oluline aga järgida, et uute oskuste omandamisel tõusnud lihastoonus ei muutuks püsivaks ega hakkaks kuidagi häirima omandatavate liikumiste mustreid. Häirinud liikumis- ja siirdumismustrid on hüpertooniliste laste hulgas väga levinud ja sunnivad pisikest beebit oma keha ebasümmeetriliselt kasutama.

Paljud vanemad rõõmustavad, kui lapsed ennast jalgadele asetades pulksirgeks lükkavad, et küll on alles tugevad jalad! Tegelik paradoks on siin aga selles, et tihti võib selline ülesirutus olla tingitud liiga pinges lihaskonnast ja kui lapse lihased on pidevas pingeasendis, siis nad ei ole mitte tugevad vaid pigem hoopis nõrgad. Selleks, et lihast treenida, peab lihas töötama pingutus-lõdvestus süsteemis. Tulenevalt ongi imiku lihaspingete leevendamisel võtmerolliga lõõgastavad harjutused ja tegevused.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Kutsu füsioterapeut koju

Koduse keskkonna mõju lapse füüsilisele arengule

Oled Sa kunagi mõelnud, et näiteks mööbli paigutus toas võib soodustada või pärssida lapse kõndima õppimist. Oleme Monikaga aastaid beebisid kodudes külastanud ning märganud otsest seost lapse oskuste ja füüsilise keskkonna vahel.

Esimestel elukuudel jälgi, et lapse voodi, mähkimislaud, aknad, telekas ja muu huvipakkuv ei jääks lapsest alati ühele poole. Kui heli ja valgus panevad beebit pead alati ühele poole pöörama, võib märkamatult kujuneda vaatamiseelistus ühele poole ning raskemal juhul isegi kolju lamenemine.

Umbes teisel elukuul võiks lapsele aktiivsemalt tutvustada põranda tasapinda. Kuna selles vanuses hakkab kujunema tahtlik haaramine, on kindlasti abi mängukaarest. Viimase puhul eelista konkreetseid kujusid ja toone ning kui viitsimist on, tee ise lapsele mängukaar. Lapse jaoks on mugavam, kui asetada mängukaarele rippuma üks ese korraga (selle asemel et panna igast võimalikust aasast midagi rippuma). Füsioterapeutidena soovitame panna mängukaarele rippuma üks mänguasi, mis on lapse suhtes keskel, et soodustada mõlema käe toomist keskjoonele.

Kolmanda ja neljanda elukuu ajal õpivad lapsed sageli ennast seljalt kõhuli pöörama ja kõhuli asendis mängima. Nimetatud oskusi on lapsel hea õppida näiteks pehmete puslemattide, puuvillase vaiba vms peal. Oluline on, et lapse pesa liialt pehme ei oleks, kuna muidu on pisikesel kõhuli asendit keeruline hoida. Samas peaks tasapind olema piisavalt pehme, et vältida pea ära löömist,  kui laps mänguhoos rullub kõhult tagasi seljale. Kõhuli asendit soodustab ka peegli kasutamine lapse tegevusalal. Kellele ei meeldiks ennast peeglist imetleda? Peegli kinnitamisel seinale ole väga hoolas, et vältida võimalikke hilisemaid traumasid.

Umbes kuuenda elukuu ajal hakkavad paljud lapsed roomama. Seda oskust on kõige parem õppida libedal pinnal paljaste jalalabadega. Sellisel juhul pakub jalg kindlat kontakti põrandaga, võimaldades keha roomamiseks edasi tõugata. Kui roomamise võtted on selged, siis liigub laps üldiselt probleemideta ka vaibal ja muudel pindadel, kus takistus on suurem. Roomamist saad lapsele väljakutsuvamaks teha, pannes mõnikord vaibaga kaetud põrandale rullikeeratud tekke, patju vms, millest väike võiks üle ukerdada.

Umbes kaheksanda elukuu vahel õpivad lapsed üldiselt käputama ja istuma. Vastupidiselt roomamise õppimisele, ei sobi libe põrand käputamise õppimisel üldse, kuna lapse jalad vajuvad laiali. Seega, käputamise õppimisel rulli vaip taas lahti või kata põrand puslemattidega. Samuti on abi sellest, kui tõstad lapse mänguasjad nüüd pisut kõrgemale, et lapsel tekiks motivatsiooni rohkem käputamisasendit kasutada. Veetke ka ise rohkem aega põrandal istudes ja mängides, et laps ei tunneks kõrvalejäetust.

Umbes kümnenda elukuu paiku võiksid huvipakkuvad mänguasjad liikuda diivanile, et lapsel tekiks soov ennast püsti lükata. Külgsammud tulevad lastel umbes aastaselt. Küljele liikumiseks on hea ära kasutada diivanit, lauda, madalat aknalauda vms, mis on seisvale lapsele umbes rinnaku kõrgusel. Võimalusel loo lapsele turvaline keskkond diivanilaua ja diivani vahele, kus laps saaks ennast ümber pöörata, kükitada ja muid põnevaid katsetusi teha.

Otsesamme on lapsel lihtsam õppida, kui kodus on mööbel lähestikku paigutatud. Tänapäeval moes olevad suured ja avarad ruumid tekitavad lapses ebakindlust, kuna tema oskustest veel ei piisa, et liikuda toa ühest otsast teise ja tulenevalt võib ka iseseisev kõnd hilineda.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Rätsepsoo

FysioPai füsioterapeudid

Kutsu füsioterapeut koju

 

Milliseid mänguasju valida?

ehk mänguasjade välimääraja

Kindlasti oled vanemana märganud, et mitte kõik lapsele ostetud või kingitud mänguasjad ei saa tormilise heakskiidu osaliseks ja mis veelgi hullem, mõnikord valib laps 20eurose mänguasja asemal hoopis köögikapist leitud vispli.

Tuginedes isiklikule kogemusele emana ning füsioterapeudina, annan mõned soovitused, millised võiksid olla lapsele sobivad mänguasjad erinevates arenguetappides.

0-3 elukuu

Esimestel elukuudel areneb lapse nägemismeel ja tulenevalt on beebidel lihtsam eristada kontrastseid ja konkreetseid toone ning kindlapiirilisi kujusid. Lisaks nägemisele hakkab vaikselt kujunema ka tahtlik haaramine. Kergelt krabisevad või kõrisevad lelud võivad aidata samuti lapse tähelepanu köita, aga kuna üldiselt on beebidel kuulmine väga hea, siis ma ei soovita mänguasju, mis on valjud. Lisaks peaks mänguasi olema kerge, kuna võib lihtsalt väikeste sõrmede vahelt välja libiseda ja beebi kõhul või  põsel lõpetada.

Seega sobib lapsele esimeseks mänguasjaks näiteks lihtne punane või sinine (närimis)rõngas. Arvesta ka, et looduslikud materjalid on lapsel käes soojemad kui plastik.

Samuti on esimestel elukuudel  palju abi mängukaarest, mille külge saab mänguasja riputada. Lihtsa mängukaare tegemise õpetuse leiad siit. Mängukaart kasutades soovitame panna rippuma ühe või kaks mänguasja, mis asetseksid lapse suhtes keskel. Haaramise kujunemisest saad rohkem lugeda siit.

4-6 elukuu

See on vanus, kus beebid õpivad pööramist seljalt kõhule, kõhuli mängimist ja mõni usinam harjutab juba ka roomamist. Kuna kõik kirjeldatud tegevused toimuvad põranda tasapinnas, siis võiksid mänguasjad olla madalad, väikesed. Selles vanuses on beebidel juba päris hea  käe-silma koostöö ja ruulib maitsmismeel, seega arvesta, et kõik läheb suhu! Kuju ja värvide lihtsuses peitub taaskord võlu.

Kui laps jõuab juba kõhuli mängida, võib talle huvi pakkuda ka tasakaalusäilitavate mänguasjadega jändamine. Lisaks paeluvad lapsi ka erinevad pallid või natukene liikuvad mänguasjad näiteks ratastel olevad siilid, ussid jms.

7-9 elukuu

Selles vanuses õpivad paljud lapsed käputamist ja istumist. Seega võiksid mänguasjad olla varasematega võrreldes suuremad, kõrgemad ja keerukamad. Samuti hakkavad lapsi rohkem huvitama laulvad mänguasjad.

Käputamise õppimisel võib abiks olla mõni pisut suurem liikuv auto või hoopis pehme kaisukaru, mida oleks hea jälitada ning eesmärgini jõudes huvitav lähemalt uurida ja katsuda. Samuti sobivad siinkohal pallid, jonnipunnid, raamatud jms.

Istuma õppimine toob lapse mänguasjadesse suure muutuse. Nüüd saab laps kasutada enda käsi vabamalt ning aktuaalseks muutuvad kõik mänguasjad, mis on seotud täpsema käelise tegevusega. Esialgu on põnevam küll torne lammutada, aga ajapikku tuleb oskus neid ka ise laduda. Huvitavad on ajade üksteise sisse panemised, koksimised jms.

10-12 elukuu

Selles vanuses on laste pürgimuseks kõrgustesse pääseda ja paljud õpivad just selles vahemikus püsti tulemist ja esimeste sammude tegemist. Kui soovite osta lapsele käimistoe, siis soovitan validda selline toode, millel on pidurid või võimalus rataste liikumiskiirust regulerida.

Kuna istumistasakaal on juba kindel, siis sobivad lastele ka erinevad mänguasjad, mis nõuavad mõnigast probleemilandamisoskust, näiteks kujundite sobitamine või torni ladumine. Käeliselt muutuvad lapsed nüüd järjest osavamaks ja paljudele poistele pakuvad huvi erinevad mutrid ja kruvid, mida saab keerata. Meie pere laste suur lemmik selles vanuses on olnud pildil olevale seenemängule analoogne toksimismäng.

12+

Paljud aastased lapsed oskavad juba kõndida või on kohe kohe seda õppimas. Suured lemmikud laste seas on selles vanuses õhupallid. Õhupalli liikumisele jõuab laps reageerida ning mõnikord on vahva muuta elutuba jalgpalli- või võrkpalli areeniks.

Käeliselt on aastane laps juba üsna osav, sageli söövad need lapsed juba näputoitu ja harjutavad lisaks ka lusikaga toidu leidmist. Seega sobivad sellises vanuses lapsele erinevad keerukamat käelist tegevust nõudvad harjutused. Suurte nuppudega pusled, lõigatavad toiduained, ksülofonid ja muud sarnased huvitavad mänguasjad kõnetavad aastaseid ja vanemaid lapsi.

Vannimänguasjad

Vannitamine on äge tegevus ja paljud lapsed naudivad vannis olemist. Veega on iseenesest juba lahe mässata, seda pritsida, juua või hoopis vaadata, kuidas veenire mööda vanni alla põrandale jookseb ja aina suuremaks loiguks muutub.

Vannis on kindlasti lapsel hea mängida pallimere pallidega ja topsidega, mõne põhjas võiks olla ka auk. Lisaks saab squigz iminappadega igasuguseid põnevaid katseid vannis teha. Kui sinu laps on julgemate killast, võid temaga vanni koos ujuma panna ka robotkala, mis pakub samuti lusti ja imestust.

Vahvaid mänguasju leiad www.lelunurk.ee lehelt ja mängukaare osas jagas nippe Kätlin Tursk.

Mõnusat mängimist soovib Eliia Laats

Kutsu füsioterapeut koju

Mänguasjad

 

Meile armsaks saanud ütlemine rõhutab, et mäng on väikese inimese töö. Läbi mängu on kõik vahvam ja lõbusam. Ning eriti vahva on, kui mängukaaslasteks on ka mõned toredad mänguasjad, mis muudavad mängu veelgi põnevamaks ja arendavaks.

Tänapäeval on aga valik nii lai, et mänguasjade leti juurde võib lausa ööseks telkima jääda, et jõuaks kõikidega tutvuda ja valiku teha.

Oleme Eliiaga oma summarumis viie lapse kõrvalt ja ka üle 10 aasta töökogemuse juures täheldanud mõned vaieldamatud lemmikud. Kirjutaksime nendest meeleldi lähemalt, ehk on see abiks ka praegustele ja tulevastele lapsevanematele mänguasjade ja kingituste ostmisel.

Tähelepanek nr. 1.– Lihtsuses peitub võlu. Mida lihtsam ja konkreetsem on mänguasi, seda põnevam see lapsele tundub, kuna see ei aja teda segadusse. Samuti lihtsamad värviskeemid tunduvad rolli mängivat ega koorma lapsekese alles arenevat kesknärvisüsteemi üle. Üks suur lemmik, mis minu beebidest klientidele alati huvi pakkunud on, on üks lihtne kellukestega kõrin, millel on kolm erivärvi kellukest (punane, kollane ja sinine). Konkreetsed värvid, ei midagi neoonsed või pastelset ja beebid on seda nähes vaimustuses. Oma lastele meeldisid samuti konkreetsete värvidega, mis enamasti oli põhivärvid, või mustritega (nt must-valged mustrid) lelud.

Tähelepanek nr. 2. – Vähem on rohkem ehk mida vähem mänguasju on, mille hulgast valida, seda pikem ja kvaliteetsem on mäng. Kui aga terve tuba on mänguasjadest pungil, siis laps väsib valimisest ja lõpuks ei suudagi midagi välja valida ning loobub. Seepärast ka tihti lapsed leiavad mängimiseks hoopis muud esemed (kausid, tassid, kulbid), sest need eristuvad massist ja neid on vähem, mille hulgast valida.

Tähelepanek nr 3. – Looduslikud materjalid. Minu laste lemmikuimad mänguasjad on olnud alati pigem kas riidest või puust. Ka ise selliseid mänguasju kätte võttes, tunned kui soe ja kutsuv see mänguasi tundub. Tahes tahtmata on aga enamik mänguasju plastikust. Plastiku osas tasub tähele panna, millisest plastikust asi on tehtud, eriti, kui laps kipub asju suhu panema. Igasugune plastik ei ole selleks sobilik.

Tähelepanek nr 4. – Lase lapsel ise mõelda. Kõige põnevamad on mänguasjad, mis soodustavad fantaasiat ja ise mõtlemist. Mänguasi, mis teeb vaid ühte asja või on piirides kinni,  piirab lapse arengut. Näiteks multikategelaste nukud piiravad lapse mõttemaailma kõvasti rohkem, kui tavalised puust/riidest nukukesed, kellega laps saab mängida mistahes rollimängu, mitte ainult seda ühte konkreetset tegelast sealt konkreetsest multikast. Sama arvan ma ka Legode kohta, kus hunnik suvalisi klotse on palju arendavam, kui klotsid, millest saab kokku panna ainult politsei auto ja ei midagi muud.

Huvitava valiku mänguasju leiab lelunurk.ee lehelt!

Vahvat mängimist soovib Monika Mets!

Kutsu füsioterapeut koju

 

See kurikuulus potitreening

Meie pere pesamuna on saanud 1,5-aastaseks, mis tundub meile täiesti mõistlik aeg potitreeninguga alustamiseks. Öeldakse, et teadlik häda kinnihoidmise oskus peaks välja kujunema kuskil seal 2. eluaasta kandis, seega oleme veendunud, et on parim aeg tõsisemalt potiga tutvust tegema hakata. Varasemalt oleme teda potile pannud ja potti talle näidanud, kuid nüüd on aeg asi süsteemselt ja regulaarselt käsile võtta. Kogemusepagas on suure õe näol olemas, kelle saime potilapseks vanuses 2a ja 3k. Võtame tema ka kavalusena appi – eeskujuks ja mentoriks.

Oeh…ei mäleta, et eelmine kord see nii konarlikuks teekonnaks oleks osutunud. Põhjused, miks meie pojale pott ei meeldi: pott ei sobi, pott on liiga külm, siis liiga soe, siis ei meeldi see, et õde on kõrval potil istumas, siis ei meeldi, et õde ära läks jne…Püsivust on umbes 1,5 sekundit ja nii pole ju lootustki midagi potti püüda. Kui ka saame ta potile kauemaks kui 1 hetk, siis tõuseb ta sealt sama targalt ja tulemusteta ning seda kõike selleks, et 2 minutit hiljem vaibaäär täis soristada.

Ostame uue poti, ehk eelmine ei olnud poisslapsele nii sobilik (kujud on pottidel päris erinevad). Uus peaks olema küll uhke ja vahva. Tundub, et see on tõepoolest vastuvõetavam, ja meeldib talle rohkem. Oleme lisaks sellele võtnud vastu ka otsuse, et pakume talle aeg-ajalt potti, kuid ei sunni teda sinna. Toas mähkmeid ei kasuta ja vahel kodus olles oma hoovi peal õues mängides ka mitte lootuses, et ehk märg ja ebameeldiv tunne annab motivatsiooni juurde. Noorhärrat aga märg pepu absoluutselt häirivat ei tundu.

Hambad ristis jätkame samas vaimus. Abiks tundub kõige enam olevat hoopis suure õe eeskuju. Tütreke on nii abivalmis ja kannatlikult istub vennakesega kahekesi vetsus, vahel lausa pool tundi. Ei jõua teda ära kiita! Ja tasapisi tulevad tulemused! Alguses teadmine, et pissi ja kaka tehakse potti, mis tähendab, et pärast häda püksi tulemist joostakse ruttu potile. Tundub nagu läbikukkumine, kuid meie loeme selle hoopis edusammuks – seos on tekkinud. Veel aeg edasi ning saame pissid potti ja varsti ka juba ise püksid alla ja iseseisvalt potile. Kakamisega läheb tiba kauem, sellega kippus õnnetusi rohkem juhtuma, kuid tundub, et siin mängis rolli ka häbenemine. Aga palju kannatlikkust, aega (8 kuud), sundimatust ja suurema lapse eeskuju viis meid sihile – 2a ja 2k vanuselt on meie poja täielikult potilaps! Nüüd on pott nii armsaks saanud, et sellel istudes on juba aega ka lollusteks 🙂

Teksti koostas Monika Mets.

Kutsu füsioterapeut koju