Koduse keskkonna mõju lapse füüsilisele arengule

Oled Sa kunagi mõelnud, et näiteks mööbli paigutus toas võib soodustada või pärssida lapse kõndima õppimist. Oleme Monikaga aastaid beebisid kodudes külastanud ning märganud otsest seost lapse oskuste ja füüsilise keskkonna vahel.

Esimestel elukuudel jälgi, et lapse voodi, mähkimislaud, aknad, telekas ja muu huvipakkuv ei jääks lapsest alati ühele poole. Kui heli ja valgus panevad beebit pead alati ühele poole pöörama, võib märkamatult kujuneda vaatamiseelistus ühele poole ning raskemal juhul isegi kolju lamenemine.

Umbes teisel elukuul võiks lapsele aktiivsemalt tutvustada põranda tasapinda. Kuna selles vanuses hakkab kujunema tahtlik haaramine, on kindlasti abi mängukaarest. Viimase puhul eelista konkreetseid kujusid ja toone ning kui viitsimist on, tee ise lapsele mängukaar. Lapse jaoks on mugavam, kui asetada mängukaarele rippuma üks ese korraga (selle asemel et panna igast võimalikust aasast midagi rippuma). Füsioterapeutidena soovitame panna mängukaarele rippuma üks mänguasi, mis on lapse suhtes keskel, et soodustada mõlema käe toomist keskjoonele.

Kolmanda ja neljanda elukuu ajal õpivad lapsed sageli ennast seljalt kõhuli pöörama ja kõhuli asendis mängima. Nimetatud oskusi on lapsel hea õppida näiteks pehmete puslemattide, puuvillase vaiba vms peal. Oluline on, et lapse pesa liialt pehme ei oleks, kuna muidu on pisikesel kõhuli asendit keeruline hoida. Samas peaks tasapind olema piisavalt pehme, et vältida pea ära löömist,  kui laps mänguhoos rullub kõhult tagasi seljale. Kõhuli asendit soodustab ka peegli kasutamine lapse tegevusalal. Kellele ei meeldiks ennast peeglist imetleda? Peegli kinnitamisel seinale ole väga hoolas, et vältida võimalikke hilisemaid traumasid.

Umbes kuuenda elukuu ajal hakkavad paljud lapsed roomama. Seda oskust on kõige parem õppida libedal pinnal paljaste jalalabadega. Sellisel juhul pakub jalg kindlat kontakti põrandaga, võimaldades keha roomamiseks edasi tõugata. Kui roomamise võtted on selged, siis liigub laps üldiselt probleemideta ka vaibal ja muudel pindadel, kus takistus on suurem. Roomamist saad lapsele väljakutsuvamaks teha, pannes mõnikord vaibaga kaetud põrandale rullikeeratud tekke, patju vms, millest väike võiks üle ukerdada.

Seitsmenda ja kaheksanda elukuu vahel õpivad lapsed üldiselt käputama. Vastupidiselt roomamise õppimisele, ei sobi libe põrand käputamise õppimisel üldse, kuna lapse jalad vajuvad laiali. Seega, käputamise õppimisel rulli vaip taas lahti või kata põrand puslemattidega. Samuti on abi sellest, kui tõstad lapse mänguasjad nüüd pisut kõrgemale, et lapsel tekiks motivatsiooni rohkem käputamisasendit kasutada. Veetke ka ise rohkem aega põrandal istudes ja mängides, et laps ei tunneks kõrvalejäetust.

Umbes kümnenda elukuu paiku võiksid huvipakkuvad mänguasjad liikuda diivanile, et lapsel tekiks soov ennast püsti lükata. Külgsammud tulevad lastel umbes aastaselt. Küljele liikumiseks on hea ära kasutada diivanit, lauda, madalat aknalauda vms, mis on seisvale lapsele umbes rinnaku kõrgusel. Võimalusel loo lapsele turvaline keskkond diivanilaua ja diivani vahele, kus laps saaks ennast ümber pöörata, kükitada ja muid põnevaid katsetusi teha.

Otsesamme on lapsel lihtsam õppida, kui kodus on mööbel lähestikku paigutatud. Tänapäeval moes olevad suured ja avarad ruumid tekitavad lapses ebakindlust, kuna tema oskustest veel ei piisa, et liikuda toa ühest otsast teise ja tulenevalt võib ka iseseisev kõnd hilineda.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Rätsepsoo

FysioPai füsioterapeudid