See kurikuulus potitreening
Meie pere pesamuna on saanud 1,5-aastaseks, mis tundub meile täiesti mõistlik aeg potitreeninguga alustamiseks. Öeldakse, et teadlik häda kinnihoidmise oskus peaks välja kujunema kuskil seal 2. eluaasta kandis, seega oleme veendunud, et on parim aeg tõsisemalt potiga tutvust tegema hakata. Varasemalt oleme teda potile pannud ja potti talle näidanud, kuid nüüd on aeg asi süsteemselt ja regulaarselt käsile võtta. Kogemusepagas on suure õe näol olemas, kelle saime potilapseks vanuses 2a ja 3k. Võtame tema ka kavalusena appi – eeskujuks ja mentoriks.
Oeh…ei mäleta, et eelmine kord see nii konarlikuks teekonnaks oleks osutunud. Põhjused, miks meie pojale pott ei meeldi: pott ei sobi, pott on liiga külm, siis liiga soe, siis ei meeldi see, et õde on kõrval potil istumas, siis ei meeldi, et õde ära läks jne…Püsivust on umbes 1,5 sekundit ja nii pole ju lootustki midagi potti püüda. Kui ka saame ta potile kauemaks kui 1 hetk, siis tõuseb ta sealt sama targalt ja tulemusteta ning seda kõike selleks, et 2 minutit hiljem vaibaäär täis soristada.
Ostame uue poti, ehk eelmine ei olnud poisslapsele nii sobilik (kujud on pottidel päris erinevad). Uus peaks olema küll uhke ja vahva. Tundub, et see on tõepoolest vastuvõetavam, ja meeldib talle rohkem. Oleme lisaks sellele võtnud vastu ka otsuse, et pakume talle aeg-ajalt potti, kuid ei sunni teda sinna. Toas mähkmeid ei kasuta ja vahel kodus olles oma hoovi peal õues mängides ka mitte lootuses, et ehk märg ja ebameeldiv tunne annab motivatsiooni juurde. Noorhärrat aga märg pepu absoluutselt häirivat ei tundu.
Hambad ristis jätkame samas vaimus. Abiks tundub kõige enam olevat hoopis suure õe eeskuju. Tütreke on nii abivalmis ja kannatlikult istub vennakesega kahekesi vetsus, vahel lausa pool tundi. Ei jõua teda ära kiita! Ja tasapisi tulevad tulemused! Alguses teadmine, et pissi ja kaka tehakse potti, mis tähendab, et pärast häda püksi tulemist joostakse ruttu potile. Tundub nagu läbikukkumine, kuid meie loeme selle hoopis edusammuks – seos on tekkinud. Veel aeg edasi ning saame pissid potti ja varsti ka juba ise püksid alla ja iseseisvalt potile. Kakamisega läheb tiba kauem, sellega kippus õnnetusi rohkem juhtuma, kuid tundub, et siin mängis rolli ka häbenemine. Aga palju kannatlikkust, aega (8 kuud), sundimatust ja suurema lapse eeskuju viis meid sihile – 2a ja 2k vanuselt on meie poja täielikult potilaps! Nüüd on pott nii armsaks saanud, et sellel istudes on juba aega ka lollusteks 🙂
Teksti koostas Monika Mets.
