Eliia Laats

Seitsmes elukuu – roomamise täiustamine

See on vanus, kus enamik lapsi on omandanud roomamise oskuse ning liiguvad juba üpriski aktiivselt põrandal ringi. Kindlasti rõhutame siinkohal, et iga laps areneb omas tempos ning oskused omandatakse mõnikord isegi mõnekuuse nihkega varem või hiljem.

Kui Sinu laps vajab roomamisel abi, siis loo rahulik ning õppimist motiveeriv keskkond ning ole talle toeks. Kui ta on tusane ning nördinud, et tal ei tule liikumine kohe esimestel katsetustel välja, siis luba tal oma pahameel välja elada, lohuta teda ning proovige koos uuesti. Lapse väsides lase tal puhata ning jätkake, kui ta on taas rõõmus ja koostöövalmis.

Lisaks tuleks silmas pidada ka last ümbritsevat materiaalset keskkonda, näiteks libedad põrandad, ruumipuudus, ebahuvitav ümbrus, liigset sissetulevat infot (lärm, televiisor jms) mõjutavad õppimist.

Roomamise omandamisel on hea nipp lasta lapsel ära kasutada sileda põranda eeliseid, kus laps saab liikumise eduelamuse mõnikord väiksema pingutusega kui vaibal. Samas oskuse täiustudes on vaiba väike hõõrdetegur just paras takistus, mis muudab last osavamaks. Kui Sinu lapsele ei valmista roomamine enam muret, siis võid teda proovile panna väikeste takistustega. Näiteks aseta lapse trajektoorile mõni diivanipadi või hoopis enda jalg, millest ta üle peaks ukerdama. Üldiselt meeldivad lastele sellised väikesed takistusrajad ning lisaks naerule ja naljale on see ka hea trenn!

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Kaheksas elukuu – käputamine

Üldiselt võib öelda, et laps on valmis käputamiseks ehk neljakäpuli liikumiseks, kui ta on roomamises juba osavaks muutunud (sh suudab ukerdada üle takistuste), ajab kõhuli olles peput üles või võtab ise käputamisasendit ning õõtsutab ennast ette ja taha.

Paraku on suureks mureks paljudele lastele käputamise juures asjaolu, et lapse jalad vajuvad käpuli olles laiali ja vups ongi kõht maas ning käputamise katse taas luhtunud. Kui roomamise õppimisel andis libe põrand lapsele eelise, siis käputamise puhul on just vastupidi. Libedal põrandal on lapsel eriti keeruline käputamise asendit hoida, lihtsam on seda teha aga vaibal või puslematil, mis pisut takistavad jalgade laiali vajumist.  Teise võimalusena võib kasutusele võtta sukkpüksid, millel põlvedel on stopperid (nt Chicco, GoBabyGo jt). Kindlasti pööra tähelepanu ka kätele, et labakäed oleksid avatud, mitte rusikas.

Käputamine ja edaspidi ka istumine tugevdavad kehatüve ja jäsemete lihaseid, arendavad tasakaalu ja koordinatsiooni ning aitavad kujuneda torakaalküfoosil ehk kumerusel lülisamba rinnakuosas.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Üheksas elukuu – istumine

Selles artiklis kirjutame põgusalt, mida jälgida, kui Sinu laps õpib iseseisvalt istuma.

Reeglina siirduvad lapsed istuma käputamisasendist läbi külgiste, nö vajuvad ühele puusale. Lapse lihaskonna tasakaalustatud  arenguks on oluline, et laps siirduks istuma üle mõlema külje.

Kuna käputamine ning istumine on tihedalt omavahel seotud oskused, siis kasutavad mõned lapsed käpuliasendist otse taha nn W-asendisse minemist.  Kui märkad, et laps istub W-asendis, siis aita ja suuna last jalgade toomisel ette. W-asendis istumist peaks vältima, kuna selline asend mõjub puusa- ja põlveliigestele liialt koormavalt ning võib soodustab näiteks X-jalguse väljakujunemist.

Samuti on vaja pöörata tähelepanu lapse selja asendile istudes. Kui laps vajub istudes küüru, siis viitab see nõrkadele seljalihastele, mille tõttu on selja sirutamine lapsele raske. Seljalihaseid saab mänguliselt ja lõbusalt treenida näiteks fitballil. Istuvas asendis toetab seljalihaste aktiviseerimist lapsele mänguasjade ulatamine kõrgemalt.

Istuvas asendis hakkavad arenema lapse kaitsereaktsioonid ette, külgedele ning viimaks ka taha, see tähendab, et kui istuv laps tasakaalust välja viia, siis paneb ta käed põrandale, et vältida kukkumist. Nende reaktsioonide arendamisel on oluline osa istumistasakaalu kujundamisel.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Kümnes elukuu – käeline tegevus

Selleks vanuseks on beebi juba varasemalt omandanud käelise tegevuse põhielemendid nagu esemete haaramine ja lahti laskmine, käest-kätte andmine ning suu juurde viimine. Nüüd on käes aeg, kus hakatakse avastama keerukamaid oskusi ning peenmotoorika (nagu käelist tegevust ja kõnet kutsutakse) areng saab sisse suurema hoo. Muidugi siinkohal rõhutaksime taaskord, et iga beebi areneb omas tempos ning lapsed võivad omandada oskusi mõningase nihkega, kuid 10. elukuu on siinkohal heaks kuldseks keskteeks.

Käelisi tegevusi on parim sooritada, kui mõlemad käed on vabad ning kümnendaks elukuuks on enamikel beebidel omandatud aktiivne istumisasend, mis võimaldab käsi vabalt kasutada. Nii avastavadki nad sellised vahvad oskused nagu asjade üksteise sisse asetamine ja välja valamine, plaksutamine, lelude kokku löömine, lehvitamine ja näpuga osutamine. Samuti hakatakse huvi tundma imepisikeste purukeste vastu, mis on heaks motivaatoriks pinsetthaarde (nimetissõrme ja pöidla koostöö) tekkel. Väga lõbus on ka asjade viskamine, nende otsimine ning uuesti viskamine. See on vahva lõputu ring, mis lõbustab Sinu pisikest kindlasti.

Tore on koos ka käed värviseks teha ja esimese kunstiteosed paberile panna, kuna värviste kätega patsutamine on väga lõbus! Lisaks tasuks kiirelt arenev käeline tegevus ühildada ka praktilisega ning pakkuda lapsele võimalusi eneseteeninduse esimeste oskuste omandamiseks. Alustada saab näputoidu pakkumisega ning samuti võiks tutvustada lusikaga ise söömist ning tassist joomist. Alguses võib asi tunduda vägagi kaootiline ja toit on absoluutselt igalpool mujal, kui pisikese sööja suus, kuid harjutamine teeb siinkohal kohe kindlasti meistriks.

Nüüd tasub hakata tutvustama ka natukene teistsuguseid mänguasju nagu klotsid ja kujundid. Järjest rohkem hakkab lapsi huvitama torni ladumine ja kujundite panemine õigesse auku. Raamatud on ka head abimehed, eriti need paksude lehtedega, millega on hea harjutada lehtede keeramist.

Kuna laps on nüüd liikuv ja haaramine aina osavam, siis tuleks ka silmas pidada, et kõik, mis on tema jaoks kättesaadav ja haardeulatuses, on talle põnev. Tasuks hoolikalt üle vaadata kõikide kappide ja riiulite sisud ning eemaldada, kõik, mis võiks olla Sinu pisikesele beebile kuidagi ohtlik.

Lisaks hakkavad end ilmutama ka esimesed sõnad, seega tasub hoolega kuulata, mis selle naeru ja lalina sees veel kuulda on!

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Üheteistkümnes elukuu – püsti tõusmine

Püsti tõusmine ehk püstumiseks ja edaspidi kujunev kõnd on olulised oskused, kuna tugevdavad lapse kehatüve ja alajäsemete lihaseid, arendavad tasakaalu ja koordinatsiooni ning aitavad kujuneda nimmelordoosil ehk lülisamba nimmenõgususel. Keskmine vanus püstumiseks on 11.-12. elukuu, kuid rõhutame taaskord lapse individuaalsust ja sellest tulenevat arengu tempo erinevust.

Käputamisoskuse omandamise järgselt õpib laps veel enne püstumist toe najal põlvituses mängima. Kirjeldatud oskus on oluline, kuna see on eelduseks püsti tõusmisele. Õige mustriga püstumine on just põlvitusest siirdutud poolpõlvituse kaudu. Mõtle hetkeks ise, kuidas sa põlvitusest püsti tõused! Sama moodi võiks seda teha ka Sinu laps.

Püstumine on keeruline oskus, mille juures on mitu olulist nüanssi, mida jälgida.

Esmalt vaatle, kuidas asetab Sinu laps jalad täistallatoetusesse. Kui lapsel on säärelihastes suurenenud lihaspingeid, võib ta jala maha asetada liialt sise- või välisküljele toetades. Samuti võib esineda tugevamat varvaste rullimist. Sellisel juhul on kasu jalgade massaažist ning täistallatoetuse õppimisest füsioterapeudi juhendamisel.

Märka, kui Sinu laps tõmbab ennast püsti ainult käte jõul. Sageli kasutavad sellist mustrit nooremad lapsed (+/- 7 elukuu), kelle käed on tugevad, aga tihti ei ole arengus järgi jõudnud vaagnavööde ja jalad. Püsti sikutamisel võib märgata, et lapse hüppeliigesed jäävad ebaloomulikku asendisse. Kui Sinu laps püstub selliselt, siis soovitame Sul konsulteerida füsioterapeudiga.

Viimaks, pane tähele, kas laps kasutab püsti tõusmiseks kordamööda mõlemat jalga. Kui Sinu laps kasutab püstumiseks ainult ühte jalga, siis oleks lihaste düsbalansi vältimiseks hea suunata teda kasutama ka teist jalga.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid

Turvavarustus

Lapse turvavarustuse valimisest ja kasutamisest

Lapsevanema elu koosneb valikutest – üks tähtsam kui teine. Juba enne lapse sündi tuleks valida autosõiduks võimalikult turvaline varustus.

Kõigepealt tuleks välistada võõraste inimeste kasutatud turvavarustus. Kasutatult tasub osta vaid hea tuttava käest, kelle kohta on täpselt teada, et ta pole selle turvahälliga avariis osalenud, see on täiesti terve, kõik algselt kaasasolevad osad, pehmendused jms on olemas, samuti on vajalik kasutusjuhend. Tasub ka uurida tootmisaega, et turvavarustus ei oleks aegunud. Seda kõike on väga raske kindlaks teha, nii et kindlam on suunduda poodi.

Poes võtab valik silme eest kirjuks, nii et alustuseks tuleks kodus eeltööd teha. Tänapäeval testivad turvavarustust erinevad riigid ja organisatsioonid (ADAC, ÖEMTC, Autoliitto jne). Üldine reegel on selline, et kui nendes testides ei esine, siis ära osta. Eestis ei teostata mingisugust kontrolli müüdava turvavarustuse üle, nii et  poodidest ja internetist võib leida ka selliseid, mis ei vasta nõuetele ja on isegi EL-is keelatud.

Pärast seda, kui sobilik turvahäll ostetud, on veel olulisem seda õigesti kasutada. Siin aitab kasutusjuhend. Turvahälli/-tooli rihmad peavad olema võimalikult tihedalt lapse keha vastas, seega tuleb välistada kõik paksud vatiini või sulgi sisaldavad riided, vajadusel kasutada soojakotti, tekki vms. Turvarihmad (seljaga sõidusuunas) peavad jooksma kas lapse õlgadega tasa või kuni 2 cm altpoolt. Rihmapehmendused pannakse sinna, kuhu kasutusjuhendis on ette nähtud. Vastsündinusisu ja muid kaasasolevaid lisasid ei tohi oma äranägemise järgi eemaldada – kõik on osa turvalisusest. Lisaks lapse õigele kinnitamisele on oluline kinnitada ka turvahäll õigesti autosse. Vastsündinu jaoks sobiv kaldenurk on 45 kraadi, suurema lapse puhul kuni 30 kraadi. Turvahäll kinnitatakse alati seljaga sõidusuunas ja see on enamasti kasutatav kuni 13 kg või u 80 cm pikkuseni. Turvahäll on väike siis, kui pea on äärega tasa, jalad võivad üle serva olla. Turvahäll võiks lapse füüsilise arengu huvides jääda kasutamiseks ainult autos, aga kui seda väljaspool autot kasutada, siis tuleb hoida turvarihmad kinnitatult, et laps oleks õiges asendis ja hingamisteed vabad.

Peale turvahälli peaks järgmine valik olema seljaga sõidusuunas kasutatav turvatool, neid soovitatakse kasutada isegi kuni 4-aastaseni (kasutusjuhendis on kirjas, kas võib SSS kuni 13, 18 või 25 kg). Niipidi on avariisse sattudes vigastuste oht isegi 5 korda väiksem kui näoga sõidusuunas. Nende toolide puhul tuleb samuti jälgida, et rihmad ei oleks lapse õlgadest ülevalpool. Kui valida näoga sõidusuunas kasutatav tool, siis vastupidi – turvarihmad kas lapse õlgadega tasa või kuni 2 cm ülevalpool.

Rihmadega toolist veidi turvalisem variant on löökpadjaga tool – siin on oluline jälgida, et laps ei oleks liiga lühike/pikk. Kuigi lubatud alates 9 kg, siis pikkust peaks olema vähemalt u 85cm. Löökpadi ei kaitse last, kui ulatub lõuani, ega ka siis, kui katab ainult kõhtu. NSS tooli puhul tuleb jälgida ka seda, et tooli ja eesistuja seljatoe vahel oleks piisavalt ruumi – et avariis ei lendaks laps vastu seljatuge. SSS tooli puhul määrab kasutusjuhend selle, kas tool peab toetuma vastu eesistuja seljatuge või peab vahe jätma.

Järgmise grupi tool tuleb kasutusele võtta siis, kui laps on 18 kg täis, pea on praeguse turvatooli servast üle (kui kasutusjuhend nii ütleb) või rihmad jooksevad õlgade tagant. Kaalu peab olema vähemalt 15 kg ja vanust u 4 aastat. Turvavööiste eeldab ka vaimset küpsust – laps peab suutma toolis paigal istuda, mitte kummardama ettepoole jne. Turvavööistme peatugi peab enamasti olema sellisel kõrgusel, et peatoe alumise serva ja lapse õla vahele mahub 2 sõrme. Tool peab suunama auto turvavöö lapse kaelalt ja kõhult rinnaku ja reite peale, seega turvavöö jookseb suunajate ehk “sarvede” alt. Turvavööistet saab kasutada kuni 36 kg, vajalik on see seni, kuni laps on piisavalt pikk, et auto turvavöö jookseks õigest kohast, seega tasuks valida võimalikult kõrge seljatoeosaga tool. Ilma seljatoeta istumisalused jäägu viimaseks variandiks, need ei paku lapsele avariis erilist kaitset.

Ühe grupi turvatooli tuleks kasutada võimalikult kaua, sest iga samm edasi on samm tagasi turvalisuses.

Lisainfot saab turvatool.blogspot.com.ee.

Teksti koostas Kaisa Kullamaa

Kaheteistkümnes elukuu- toe najal liikumine

Aeg, mis kulub seisma tulemisest esimeste sammudeni on iga lapse puhul erinev. Üldiselt võiksid lapsed kõndima hakata vahemikus 12-18 elukuud. Enne esimesi samme täiustavad lapsed seismistasakaalu. Ehk oled isegi märganud, kuidas Sinu beebi diivani või laua najal asju uurib ning vahepeal mänguhoos katsetab mõneks hetkeks iseseisvat seismist.

Lisaks seismistasakaalu treenimisele hakkavad lapsed harjutama ka keharaskuse kandmist jalalt jalale ning seda esmalt külgsuunas. Kui see on selge, tulevadki esimesed külgsammud ja oi, kui põnev on siis ümber laua, diivani, tooli tatsama hakata! Toe najal samme tehes jälgida, et laps liiguks mõlemas suunas ning ei eelistaks liikuda vaid ühele poole. Kui lapse on kindel enda tasakaalus ja katsetanud ka külgsammudega, avastab ta üsna varsti kõndimise toe najal ning seejärel juba iseseisvalt.

Kui Sa soovid lapsele seismisel ja toe najal liikudes abiks olla, siis toeta teda kehatüvest või vaagnast (puusadest), mitte kätest. Lapsel on sellisel juhul kindlam tunne ning käsi saab ta kasutada tasakaalu hoidmiseks või meelepäraste asjade haaramiseks.

Siinkohal on heaks abiliseks ka käimistugi. Kuna toodete valik on kirju ja lai, siis meie soovitus on jälgida, et käimistoel oleks kas tagasivajumispidur või võimalus käimistoe liikumiskiirust reguleerida.

Kuigi varvaste nn rullimine on selles vanuses arenguliselt normaalne nähtus, tuleks jälgida, et laps varbaid ülemäära ei kõverdaks ning samuti peaks varvaste rullimine seismistasakaalu arenedes vähenema. Lisaks on hea teada, et äsja seisma või kõndima õppinud lapsel on tavaliselt varbad suunatud väljapoole ning jalad laiemas harkseisus, suurendades nii lapse toetustasapinda, kuna tasakaal vajab veel treenimist.

Mõned lapsed eelistavad seista või kõndida kikivarvukil, ilma et selleks oleks silmnähtavat põhjust. Selline liikumismuster viitab tagumiste säärelihaste ülepingele, mille vähendamiseks võib olla abi massaažist ning seismis- ja kõnnimustri manuaalsest korrigeerimisest, et suunata last seisma ja kõndima täistallal.

Küsimuste korral võta ühendust FysioPai füsioterapeutidega, kes osutavad kodust füsioteraapia teenust beebidele ja väikelastele.

Eliia Laats ja Monika Mets

FysioPai füsioterapeudid