Igaüks omas tempos

Vahel naerame sõbrannadega, et muretsemine on lapsevanema töö. Ja eks nende pisikestega on küll palju rõõmu, kuid sekka satub omajagu ka muresid. 

Esimesel eluaastal kipub üheks suureks mure allikaks olema lapse areng ning tihti kipume võrdlema oma laste teiste lastega. Olgu see siis sõbrannal külas või mõnes beebiringis käies. Alati oleks nagu kuskil kellelgi beebi, kes teeb asju teistest kiiremini või on hoopis suguvõsas lapsekene, kes tundub oma oskustelt eakaaslastest väga maha jäänud olevat. Kuidas siis tegelikult need lood sellega motoorse arenguga on?

Laste füsioterapeudina rõhutan väga individuaalsust! Oleme sünnist saati omaette isiksused. Kes rahuliku iseloomu ja aeglase loomusega, kes kiire ja kärme ning ei püsi hetkegi paigal. Juba beebieas on neid omadusi märgata. Seetõttu on ka oskuste omandamisel kujunenud välja piirvanused, et võimaldada lastel olla omaette isiksused.

Mida suurem ja uhkem on oskus, seda suuremad on ka piirid ja vastupidi. Näiteks peahoiu saavutamine, mis on üks esimesi oskusi, mille laps omandab, on kitsa piiritlusega – 3. elukuu jooksul. See annab variatiivsuse võimalust suhteliselt vähe, no nii 1 kuu. Samas, kui võtame kõnnioskuse, on piirid märgatavalt laiemad – 9.-18. elukuuni. Ühtäkki on oskuse omandamiseks variatiivsuse võimalust 9 kuud! 

Siit koorub omakorda välja, et nn normareng võib väljenduda erinevatel lastel väga erinevas tempos. Täiesti normaalne on, kui laps hakkab käputama 8-kuuselt, samas on täiesti okei, kui ta hakkab seda tegema alles 12-kuuselt. Lisaks iseloomule mängivad lapse arengu kiiruses rolli veel paljud teised faktorid, näiteks kodune keskkond, mänguasjad ja mängimine, haiguste perioodid, hammaste kasvamine, lisategevused. Koduses keskkonnas on näiteks väga oluline, kui palju ruumi lapsel liikumiseks on, kas põrandad on libedad või kareda vaibaga, kui palju tal on võimalust põrandal viibida jne. Eakohased mänguasjad aitavad arengule kaasa, näiteks kui laps harjutab istumist, siis madalad põrandaga tasased mänguasjad, mis roomamisel olid suurepärased abilised, ei motiveeri last istuli mängima. Haiguste ja hammaste kasvamise ajal lapse areng pidurdub.

Kuid alati ei ole probleemiks, et laps omandab oskused vanusepiiridest hiljem. Vahel teevad nad seda hoopis liiga vara, jättes tihti nii ka mõned oskused vahele. Selline olukord võib viidata mitmele asjaolule. Näiteks kindel peahoid või seljalt kõhule pööramine enne 3. elukuud viitab ülemäärasele lihasepingele ehk hüpertoonusele. Samuti võivad pinges jalgadega lapsed jätta vahele roomamise, kuna jalgade painutamine, mis on roomamisel hädavajalik, on nende jaoks raskendatud. Kui lihaskond, eriti kehatüvi on nõrk (langenud lihaspingega ehk hüpotoonuses) või tasakaal on kehv, siis kipuvad lapsed jätma vahele suurt pingutust nõudvaid oskusi, näiteks käputamise ning eelistama tavalise istumisasendi asemel W-istet. See pakub neile laiema toepinna ja näiliselt kindlama istumisasendi. Kuid antud asend võib omakorda mõjuda negatiivselt lapse jalgade teljelisuse ja rühi kujunemisele.

Väga oluline on, et laps läbiks kõik motoorsed verstapostid (ehk oskused) ja soovitatavalt ka õiges järjekorras. See tagab järgmise oskuse jaoks piisava võimekuse ning aitab lülisamba vajalikel kõverustel välja kujuneda. Peamised motoorsed verstapostid ja nende keskmised vanusepiirid on:

  • pilkkontakt ja pea keskel hoidmine seliliasendis – 1-2 kuud
  • peahoid – 3 kuud
  • haaramine – 3-4 kuud
  • pööramine seljalt kõhule – 4-6 kuud
  • pööramine kõhult seljale – 6-7 kuud
  • pivoteerimine – 5-7 kuud
  • roomamine  – 5-8 kuud
  • istumine – 7-9 (10) kuud
  • käputamine – 8-12 kuud
  • püsti tõusmine – 9-11 kuud
  • kõnd – 9-18 kuud

Kui Sul on küsimusi oma lapse arengu kohta, siis soovitame ühendust võtta füsioterapeudiga. FysioPai füsioterapeudid pakuvad koduse füsioteraapia teenust Tartus ja Tallinnas.

Monika Mets

FysioPai füsioterapeut